Varjusõdalased.

Kell oli 3 hommikul, kui ühe maniakaalse äratuskella tirina peale üles ärkasin.Pidin peaaegu vanduma hakkama, sest keegi jube vaimukas persoon oli selle mulle meeldivalt vara tirisema pannud.Läksin alla korrusele vetsu.
Kuid vetsus juba oli keegi.Keegi võõras.Ta väitis et, meil on kiire ja me peame minema.  Kuhu?
Ta ei söandanud öelda.Andis mulle ainult ühe musta kapuutsiga manti, mis oli väga pikk ja varjas terve mu keha ja näo, ma läksin koos tundmatuga otse õue, seljas ainult see kuub.
Mees andis mulle relva.

Ja sellest ajast peale polnud mu elu enam kunagi see mis ta enne oli.